Ma armastan su terveks…

Järgnev jutt on sellest, kuidas paljud naised on veendunud, et nad suudavad oma ebatervete kätumismustritega (keemiliste ainete sõltlased, ekraanisõltlased, töönarkomaanid, naistekütid, luuserid, vägivallatsejad, nartsisisstid, kriminaalid, emotsionaalselt külmad, sundkäitumistega jne) mehed terveks armastada…

Jah, arvasid ära, ma kirjutan taas kaassõltuvusest ehk suhtesõltuvusest. Eelmine selleteemaline postitus on SIIN.
Kuna statistiliselt on kaassõltlaseid rohkem naiste hulgas ja ma ise olen selle teema sees olnud kogu oma saba ja sarvedega ja ennast täitsa ära kaotanud, siis ma kirjutangi enamasti selle nurga alt, et kaassõltlane/suhtesõltlane on naispool. Aga igapäevaelus muidugi on ka vastupidiseid olukordi küll ja veel, et kaassõltlane on suhtes hoopis mees.

Ikka see sama reha…

Kas oled omaette imestanud, et kuidas küll mõned naised astuvad aga muudkui sama reha otsa? Iga järgmine kaaslane on kui eelmise koopia…no selles mõttes, et esimene mees peksis, siis peksis järgmine ka ja kolmandagi valis ta vägivaldse. Või läbi suguvõsa on kõikidel naistel alkoholiga pahuksis olevad mehed? Nagu mingi muster kumab läbi, aga miks küll? Miks hoolimata kannatustest valitakse järgmine ikka samasugune? Hoolimata sellest, et kodus valitses lapsena ebaterve õhkkond, valib naine täiskasvanuna samasuguse suhtemalli, miks?
Mina olen küll selle üle imestanud, sest näiteid on meil ümberringi (mul endal ka oma peres ja suguvõsas pole neist puudu) igal sammul.
Nüüd, kui olen nö kapist välja tulnud ja tegelen avalikult oma kaassõltuvuse ravimisega (jah just ravimisega, sest see on täpselt samamoodi haigus nagu muud sõltuvused) ja kogemusnõustamisega, alles nüüd hakkan ma nendele küsimustele vastuseid leidma ja püüan neid siin veidi harutada.

Millal saab alguse kaassõltuvus?

Kui ma mingil hetkel, aastaid tagasi taipasin, et olen täiega kaassõltlane, siis ma arvasin, et see on mingi selline asi, mis juhtub inimesega siis, kui ta hakkab koos elama sõltlasega. Aga vot nii need asjad ei käi. Kaassõltuvuse alged saavad toitu lapsepõlvest ja kaassõltuvuse tekke rammusad seemned puistatakse mulda juba lapsepõlvekeskkonnas. Kui laps elab kodus, kus on ebafunktsionaalne pere st. vähemalt üks lapsevanem on alkohoolik (või muu sõltuvuse küüsis), kasutatakse füüsilist karistamist, vaimset vägivalda, seksuaalset ahistamist, ei pakuta emotsionaalset tuge, vanem on vaimse häirega, lapsele pannakse mitte eakohased kohustused ja vastutused, vaesus vms, siis paljudel juhtudel valib laps suureks saades omale elukaaslase, kes võimaldab tal elada jätkuvalt samasuguses mustris. Miks? Sest ükski laps ei taha elada katkises peres ja kõik need täiskasvanud on lapsena püüdnud teha kõik endast oleneva, et “päästa” oma pere. Sealt saabki alguse see päästmise, hoolitsemise ja kontrollimise vajadus.
Hoolimata lapsepõlve traumadest ja hingevalust, on see vana muster tuttav, kodune, me teame mida oodata. Ja naine valib mehe, kes pakub talle oma lapsepõlvekodu õhustiku jätkumist, nad saavad koos tantsida juba vana tantsu – sest sammud on tuttavad ja see on olulisem kui valu, mida see suhe endas kannab.
See lapsepõlvekogemuste taaselustamine pakub naisele võimalust taasluua vanad kogemused ja taaselustada vanad valud ja selle eesmärk on see, et naine saaks selle uuesti läbi elades endas ära tervendada ja muinasjutu lõpp õnnelikuks teha. Lapsena ei olnud tal võimalust oma pere päästa ja asju kontrollida, ta tahab seda alateadlikult teha nüüd, olles täiskasvanu. Aga kahjuks see sageli ei õnnestu. Sest enamus naisi ei tea, et nende käes on võim sellele loole õnnelik lõpp luua. Nad ketravad vanu mustreid ja on kinni jäänud oma päästja rolli, aga see roll ei aita tegelikult kedagi päästa vaid koos vajutakse üha sügavamale sohu. Õnneliku lõpu jaoks on vaja teatrilavale tuua hoopis uus roll…

Suhetes ei ole kokkusattumusi

Suhetes ei ole kokkusattumusi ega abieludes juhuseid. Omavahel kohtuvad mees ja naine nagu puzletükid. Üks on päästja (kaassõltlane) ja teine on päästetav. Päästjal ehk kaassõltlasel ehk suhtesõltlasel ehk liigarmastajal on vastupandamatu vajadus kedagi nö terveks armastada, ära päästa, vabastada sõltuvusest, tema eest hoolitseda, tema eest vastutada, teda kontrollida…päästjal on vaja kedagi, kellest sõltuda. Jah, ka kaassõltuvus on klassikaline sõltuvus. Kaassõltlane valideerib oma väärtust läbi selle, kui palju ta on vajalik ja kui paljusid ta ära päästa suudab. Ja nii see kaassõltlase algetega naine valibki omale just sellised partnerid, kes ei saa ise oma eluga väga hästi hakkama, kelle hing on katki ja kes käituvad ennasthävitavalt. Nad klapivad omavahel superhästi. Kaassõltlane ei vali omale partneriks eluterve käitumismustriga meest, see ei süüta tema hinges mingit leeki, naine tajub oma seitsmenda meelega juba kaugelt kes talle sobib ja kes mitte. Liiga head, korralikud ja endast lugupidavad mehed on kaassõltlasest naise jaoks niiii igavad, nendega pole ju midagi peale hakata, neid pole vaja korda teha ega toetada ega aidata ega nende eest vastutada. Vot see on see põhjus, miks öeldakse, et naistele meeldivad “pahad poisid”.

Mees ja naine vahetavad omavahel nähtamatuid signaale ja nii saavadki kokku naine, kelle kodus kuritarvitati alkoholi ja mees kes on alkohoolik, naine kelle kodus oli vägivald ja mees, kes on vägivaldne, naine, keda lapsena alavääristati ja mees, kes on emotsionaalselt tõrjuv ja üleolev jne jne, nii need liidud sünnivad. Need on nagu lukk ja lukuvõti – klapivad ideaalselt üksteist täiendama…niikaua, kuni mõlemad rahul on. Niikaua, kui üks paarilistest saab aru, et see lapsepõlve taaskogemine pole omaette eesmärk vaid eesmärk on õppida sellest ja siis ennast tervendades selle loo lõpp ära muuta, muuta see happy end-ks.

Kui üks osapool ei ole nõus enam tantsima

Kui hästi läheb, siis jõuab üks paariline ühel hetkel taipamiseni, et pekki, see on ju täielikult ebanormaalne kooselu. Tsiteerin Robin Norwoodi raamatust “Naised, kes armastavad liiga palju” selle kohta ühte lõiku:
“Kunagi oli selle mehe vastutusvõimetus ja abitus naise jaoks külgetõmbav. See oli siis, kui ta oli kindel, et ta suudab meest muuta ja parandada. Nüüd leiab naine oma õlgadelt koorma, mida õigupoolest peaks kandma mees…”

Hetk, kui üks paariline taipab, et väljastpoolt ennast ei ole mõtet õnne otsida ja mitte keegi teine ei tee sind õnnelikuks. Õnne ja tasakaalu leidmiseks peab kasutama oma sisemisi ressursse ja tühik sinu sees täitub vaid ise enda tehtud edusammudega. Kui saabub teadmine, et teist muuta ei saa ja muutuma pean hakkama hoopis mina ise…vot siis hip-hip-hurraa!!! oled õigel teel.

Mis aga juhtub suhtega, kui üks osapool ei taha enam oma rollis olla ja hakkab muutuma? Siis on kaks võimalust – kas suhe puruneb (see on siis sel juhul, kui üks tahab ja teine ei taha muutuda) või siis muutub suhe miljon korda paremaks ja tugevamaks, elutervemaks ja õnnelikumaks.

Mida täpsemalt teha, kuidas edasi liikuda, kui oled selle taipamiseni jõudnud, sellest kirjutan mõni teine kord.
Kui SINA oled valmis oma elu muutma ja tahad sellest teemast rohkem teada, kuulda minu lugu ja kogemusi, kuidas sellest vabanesin… saada mõtteid, kuidas ise ennast ja oma suhet aidata, siis vaata siia ja tule saame kokku 🙂

PS! Mida teha ja kuidas edasi liikuda, kirjutan sellest SIIN!