Ma ei taha olla tubli!

Ei taha jah. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui keegi ütleb, et sa oled tubli. See sõna ise on nii tühi ja tühine…

Aga miks siis ometi? Kas mina siis ei tahagi kiitust ja tunnustust? Ikka tahan, muidugi tahan…kes meist ei tahaks. Aga ma tahan, et hinnataks ja tunnustataks mind, mitte mu tegu. Inimest kiidetakse väljendiga “sa oled tubli” sellisel juhul, kui ta on teinud midagi sellist, mis kiitjale meele järgi on, kas pole nii? Tubliduse hinnangu saab see, kes on kiitja väärtuste järgi õigesti käitunud.
Kui laps teeb oma toa korda, saab koolis hea hinde, aitab vanaemal marju korjata, viib prügiämbri välja jne, siis öeldakse talle: “Sa oled väga tubli!”. Aga see tähendabki ju seda, et kiitjale meeldis see tegu/tagajärg.
Sellistest kiitmistest õpib laps, et ma olen väärtuslik ainult siis, kui ma teen midagi sellist, mis teistele meeldib. Lapse väärtuse määratleb sellisel juhul tegu. Kuna kiitus, tähelepanu ja tunnustus on magus, on oht, et laps hakkab seda välja teenima iseenda kaotamise hinnaga.

Aga see on ju väär. Laps ja mitte ainult laps vaid ka iga täiskasvanud inimene on eelkõige väärtuslik, ainulaadne, armastusväärne, tähtis ja kallis hoopis selle pärast kes ta on, mitte selle pärast, mida ta teeb. Oluline on tema olemus. Human being not human doing!

Meie ühiskonnas on hinnas need inimesed, kes on aktiivsed, töökad, eesrindlikud, rabelevad ja rapsivad mitmes kohas, endal ärevushäired, sest kalender jookseb kokku ja igale poole ikkagi ei jõua ja kõigile peab ju meele järgi olema ja pea plahvatab ja keha hakkab alla andma…aga vaid nii tuuakse sind eeskujuks teistele ja kiidetakse takka. Aga mis hinnaga? Enese kaotamise hinnaga. Kui küsida inimestelt, kuidas sa ennast tunned…siis paljud ei oskagi vastata, sest kontakt enda tunnetega, oma kehaga on kadunud. Töö vajab tegemist, mis kuradi tunnetest sa siin räägid…poriseb vastaja oma mõtteis…

Kahjuks ei väärtustata sageli inimest inimese enda pärast. Kui küsida, et tutvusta ennast, siis saad ikka vastuseks, et töötan seal ja olen 3 lapse ema ja käin seal kursustel ja vabal ajal teen sporti jne. Need on su saavutused ja rollid. Aga kes sa tegelikult oled? Me ei oskagi defineerida ennast läbi enda vaid ainult läbi enda tegemiste. Ja see kuramuse “küll sa oled tubli” on üks osa sellest, et me iseendast nii võõrdunud oleme ja hindame oma väärtust vaid läbi teiste kiidusõnade.

Kiitust ja empaatiat saab mitmel moel välja näidata. Jah ka teise tehtud tegusid peab kiitma, aga ka selleks on palju paremaid mooduseid kui nii äraleierdatud “sa oled tubli”.
Mulle meeldivad näiteks sellised ütlused:
-aitäh, et sa oma arvamust avaldasid
-mulle meeldis, et sa täna nii enesekindel olid
-sulle sobib see värv, see paneb su särama
-ma nautisin su tehtud toitu
-mulle oli suureks abiks, et ise koeraga väljas käisid
-mu silm kohe puhkab su puhast tuba imetledes
-ma olen rõõmus, et sul läks eksam edukalt
-nii armas on vaadata, kuidas sa maiustust oma õega jagad
-sa oled imeline just sellisena nagu sa oled!!!

Ma ei taha olla tubli, ma tahan olla mina ise ja omamoodi ja ainulaadne ja tean, et ma olen väärtuslik just sellisena nagu mind loodi. Ma tahan olla uhke enda üle, sest ma julgen lihtsalt olla!