Maailmapäästjad…

Kaassõltuvus

Kirjutasin eelmises postituses sellest, et läksin õppima kogemusnõustajaks. Selles postituses süvenen veidi täpsemalt oma spetsiifikasse ehk kaassõltuvuse teemasse. Minu käest on küsitud, et mis see siis ikkagi on ja kes on kaassõltlane. Proovin seda hiiglasuurt ja põhjatut teemat nüüd siin veidi-veidi valgustada.

Kaassõltlase definitsioone on väga palju, aga mulle endale meeldib selline mõte, et kaassõltlane on inimene, kes keskendub liigselt mõnele teisele inimesele (kellel võib olla mõni sõltuvus, aga ei pruugi) ja see toob kaasa olukorra, kus inimene ennast hülgab. Et siis kaassõltuvus on olukord, kus üks inimene on üleliia sõltuv teisest inimesest ja ta ohverdab ennast, nö kaotab ennast ära, jätab oma vajadused tahaplaanile, elab teise inimese elu, vastutab tema eest ja hoolitseb tema vajaduste eest, kahandab enda olulisust ja seetõttu langeb ka tema enesehinnang ning ta ei suudagi enam ennast eraldiseisva isiksusena näha vaid on nagu selle teise inimese vari.
Kuna enamasti juhtub see inimestega, kelle lähikondne on sõltlane (aga see ei pruugi nii olla), siis ongi antud neile inimestele nimetuseks kaassõltlane. Inimene, kes on ebaterves sõltuvuses sõltlasega. Inimene, kelle eesmärk on see sõltlane “ära päästa”. Inimene, kes fokusseerib oma ressursid maailmapäästmisele…


Sõltuvusi on mitmeid. Näiteks sõltuvus keemilistest ainetest (alkohol, narkootikumid), hasartmängusõltuvus, seksisõltuvus, ravimisõltuvus, ostlemissõltuvus, töönarkomaania, buliimikud-anorexikud jne jne. Aga nagu ma juba mainisin, siis kaassõltuvusse ehk ennastohverdavasse suhtesse võib langeda ka mitte sõltasega. Näiteks võivad avalduda kaassõltuvuslikud käitumismustrid olles koos oma ülidomineeriva emaga, depressiivse lapsega, türannist ülemusega, armukesega jne. Et siis kui teise inimesega suheldes jääb sinu elu tahaplaanile, oma soovid ja vajadused pole enam olulised. Sa ei suuda panna piire ja oled liiga paindlik, sa kiirustad täitma teise vajadusi, märkamata enda omi. Lased endast üle sõita, kaotad oma eneseväärikuse. Enesehinnang langeb ja langeb, teed asju, mis pole sulle head, aga peaasi, et teine oleks rahul… Isegi kui on soov sellest destruktiivsest suhtest lahkuda, pole selleks sageli jõudu, sest enesehinnang on nii madal ja inimene petab end mõttega, et pole see asi nii hull midagi, küll ma hakkama saan ja küll kohe läheb paremaks…

Maailmapäästja üllas roll

Ka mina tahtsin kunagi maailma päästa, või noh vähemalt oma meest tahtsin päästa alkoholisõltuvusest. Hoolimata sellest, et tema ise ei palunud abi ega tundnud, et ta vajab päästmist. Nüüd ma tean, et see teise päästmine polekski võimalik. Sest nagu kuldsed sõnad ütlevad- päästmine on uppuja enda asi. Keegi teine ei saa inimest aidata, kuni ta abi ei palu…
Suur tahe teisi päästa, olla ema Theresa viitab ilmselgelt kaassõltuvusele ja kaassõltuvuslikus suhtes ma sel ajal ka kahtlemata olin. Päästmist vajasin ma hoopis ise…

Olukorrad, mis viitavad kaassõltuvusele


Panen siia kirja hulga väiteid. Kui vastad enamusele jah, siis….on ilmselt mõistlik veidi enda sisse vaadata ja selle teemaga lähemalt tuttvamaks saada.

-Katsun olla alati teiste meele järgi
-Soovin teha nii, et kõik oleksid rahul
-Võtan liialt kohustusi
-Muretsen iga asja pärast
-Annan teistele, aga ise ei oska vastu võtta
-Solvun, kui mu abi ei võeta vastu
-Tunnen, et vastutan teiste emotsioonide eest
-Olen surmani väsinud ja tühjaks pumbatud, kurnatud ja elus pettunud
-Hoolitsen teise (mehe, ema, lapse, sõbra jne) eest, enda vajadused lükkan tahaplaanile
-Valideerin end läbi teiste (enne otsustamist mõtlen, mis teised mu otsusest arvavad või kuidas reageerivad)
-Kahtlen enda valikutes ja küsin teistelt nõu
-Mul on raskusi otsustamisega
-Pidev süütunne, abitus, hirm
-Kritiseerin, hindan ennast pidevalt
-Raske on vastu võtta kiitust, aga solvun kui mind ei kiideta
-Tunnen, et ma pole piisav
-Võtan kriitikat liiga tõsiselt
-Kardan hülgamist
-Proovin kogu maailma kontrolli alla saada, kõiki peale iseenda
-Langen ohvrirolli (arvan, et mina ei saa midagi muuta, mu elu lihtsalt on selline)
-Energiapuudus, apaatsus
-Tunnen, et mulle tehakse liiga
-Tunnen, et mu pingutusi ei hinnata
-Süüdistan teisi oma probleemides
-Teen halva juures head nägu
-Ei julge väljendada oma tegelikke tundeid, kartes teisi haavata
-Kardan eristuda, pigem sulandun massi
-Ei pea ennast väärtuslikuks
-Ei julge võtta aega enda jaoks
-Ütlen jah, aga mõtlen ei
-Teen nii nagu teistele meeldib, mitte nii nagu ise soovin
-Ei usu endasse
-Ei pane oma soove ja vajadusi esikohale
-Tunnen, et vastutan kogu maailma eest
-Mul on vajadus teiste eest hoolitseda ja neid maailma eest kaitsta
-Veendumus, et mida rohkem ma aitan/toetan, seda parem inimene ma olen


Tegelikult ei ole ju kaassõltlane mitte midagi muud kui inimene, kes:
1. Ei oska seada piire
2. Kellel on keeruline olla endaga kontaktis
3. Kellel on raskusi oma soovide ja vajaduste eest hoolitsemisega
4. Kellel puudub oskus mõista oma väärtuslikkust

Ja kogu selle kupatuse aluseks on meie lapsepõlv…ehk kui me oleme oma lapsepõlvekodus kogenud vähem kui hoolivaid kogemusi, on meil suur risk kaassõltuvusse langeda.

Kas tunneli lõpus on valgus?

Kuidas siis sellest august välja saada, kui oled jõudnud taipamiseni, et oot, mul on ka vist selle teemaga tegemist? Vahemärkusena mainin, et kaassõltuvuse sümptomeid esineb absoluutselt igal inimesel, aga mõni langeb sinna sügavamini sisse ja mõni hulbib rohkem pinnal. Kui sügaval sina oled ja kas see segab su elu, kas oled valmis muutusteks? Kui tunned, et saad ise hakkama, siis palju õnne. Mina tunnistan ausalt, et olin päris põhjas ja ma ei saanud ise hakkama. Vajasin kõrvalist abi ja toetust, et hakata nägema kui ebatervelt ma iseendaga käitusin. Kel soov minu kaassõltuvuse taustast rohkem teada saada, siis minu abikaasa (paranev alkohoolik) blogist saab seda kõike lugeda.


Ega kaassõltuvusest väljatulemisks polegi tegelikult vaja muud, kui pöörata eelpoolmainitud 4 punkti vastupidiseks. Ehk siis hakata seadma piire, saavutada kontakt iseendaga, ennast väärtustada ja oma vajadusi ning soove hakata täitma. Oleks see aga nii lihtne, nagu ma siin kirjutan, eksole…vot ega ikka ei ole küll. Mina olen selle teemaga tegelenud 10+ aastat ja arengut veel küllaga.
Üks osa minu arengust ongi õppida kogemusnõustajaks, et saaksin oma teekonda teistega jagada, neid toetada ja seeläbi ise veelgi enam paraneda. Paraneda jah, justnimelt paraneda, sest kaassõltuvus on haigus justnagu sõltuvuski.
Tahan olla kaaslane neile, kes soovivad taas oma elu üle ise kontrolli saavutada, kes tahavad tunda, et nad on alati piisavad ja väärtuslikud, olla toeks sellel pikal ja üldsegi mitte lihtsal teekonnal. Aga see on seda täiega väärt!!! Ma luban seda! Kogu minu tervenemine, eneseleidmine on olnud sitaks raske ja seal on olnud palju pisaraid ja rõõme, pettumusi, tagasilangusi ja taas püstitõusmisi…aga ma kinnitan, et see on seda tunnet väärt. See on väärt seda, et ma tunnen taas, et ma olen elus ja ilus ja väärtuslik 🙂

Need on siis minu hetkemõtisklused kaassõltuvuse teemal. Mõttelendu toetasid raamatud Kaassõltuvus ja Kaassõltuvusest vabaks. Aga olen kirja pannud ka teisi raamatuid, mis mulle hinge läinud on ja sel teekonnal suureks abiks on olnud. Nimekiri asub SIIN.

PS! Järg sellele postitusele asub SIIN!