Miks astun ikka ja jälle samasse ämbrisse?

Lapsepõlve(valude) taaselustamine

  • Miks peaks keegi ennast sedasi karistama, et valib täiskasvanuna taas kogeda oma lapsepõlve valud ja hirmud? 
  • Miks leitakse endale sageli kaaslane, kes elustab meis lapsena läbi elatud valusegused kogemused? 
  • Miks inimene, kelle lapsepõlves oli väärkohtlemist, hoiab täiskasvanuna nende lähedusse, kes pakuvad talle ikka ja uuesti võimalusi tunda end väärtusetuna, hüljatuna, mitteolulisena, alandatuna, ebakompetentsena?
  • Miks inimene, kes lapsena oli hooletusse jäetud, lubab ka täiskasvanuna kohelda end kui väikest last, keda on vaja karistada ja kes polegi paremat väärt?
  • Miks inimene, kelle kaaslane teda mittehoolivalt kohtleb, ei suuda suhet lõpetada?
  • Miks inimene valib üha uusi partnereid, aga saab ikka samu valusaid kogemusi?

Need on kurvad küsimused, millega sageli minu poole pöördutakse. Selle paradoksi selgituseks on mitmeid erinevaid teooriaid, arutlen veidi mõnest lähtuvalt.
Ilmselgelt on minu postituse peategelasteks ka täna kaassõltlased. Inimesed, kes on saanud päritoluperest kaasa omanäolise pagasi ehk alateadlikud käitumise- ja mõttemallid, mis panevad neid käituma vastavalt sellele mustrile, mis neisse sisse kootud on.

Kodune tunne

Psühhoterapeut Lori Gottlieb väidab, et me ihaleme terve elu alateadlikult KODUSE TUNDE järgi ehk me püüdleme läbi erinevate olukordade ja inimeste taas kogeda neid emotsioone ja tundeid, mis olid valdavad meie lapsepõlves.
Need võisid olla mitmesugused – näiteks see, et ma olen hoitud ja armastatud, väärtuslik ja oluline. Aga see võib olla ka tunne, et ma olen vanematele koormaks ja ei saa millegagi hakkama. Või hoopis tunne, et mina olen kõiges süüdi ja pean ennast häbenema. Eks neid variante on väga-väga palju. Igaüks võib ise teha pilguheite oma lapsepõlve ja tajuda, mis emotsioonid tal pinnale tulevad. Ma keskendun täna pigem neile, kelle lapsepõlvemälestused pole kõige soojemad ja helgemad.

Öeldakse, et täiskasvanuks saades on meil raskusi distantseeruda lapseeas kogetust. Meie ürgaju saadab meile kogu aeg signaale “tuttav on turvaline – tuttav on turvaline – tuttav on turvaline…”  Ja tahame või mitte, kipume ikka valima seda, mis on tuttav, sest see annab alateadlikult meile turvatunde. See võib tähendada valu ja muret, vaeva ja hirmu, aga see on tuttav ja me teame, mis sellega kaasneb ja kuidas sellega toime tulla.
Üks näide, kuidas kujuneb nö kodune tunne. Päritoluperes tarvitas isa alkoholi ja ema põhitegevus oli olla toimiv kaassõltlane. Kogu ema fookus oli isal ja tegeles tema jamade klaarimise/vältimisega. Laste jaoks ei jätkunud kummalgi aega-energiat-tahtmist. Lapsed olid sageli omapäi ja pidid olema nähtamatud, et mitte keretäit saada, lõbutsemine ja mäng olid tabu, oma vajadustega pidi ise toime tulema, nad said kogemuse, et elus on palju valu jne jne. Sellisest kodust võivad sirguda lapsed, kes täiskasvanuna valivad omale omakorda kaasad, kes pakuvad võimaluse kogeda neidsamu tundeid. Näiteks see, et ma pole oluline, minu vajadused peavad ootama, teised on tähtsamad, ma pean ise endaga hakkama saama, minu piiridest võib üle sõita, abi küsimine on nõrkus…

See koduse tunde taasloomine seletab paljuski selle, miks kaassõltlastel tekib sõnulseletamatu tõmme ja side inimestega, kellel on mingi selline omadus, mis oli ka meile lapsepõlves mingil moel liiga teinud vanemal/hooldajal. Nende ühiste joonte äratundmine on alateadlik ja meis on nagu mingi sisemine radar, mis fikseerib need teises inimeses ära ja annab meile sisemise tõuke seda inimest märgata ja tema vastu huvi ning sümpaatiat ilmutada. 

Kaassõltuvuse ekspert Pia Mellody kinnitab oma raamatus “Kaassõltuvus”, et ebafunktsionaalsetes perekondades üles kasvanud täiskasvanute üks ühisjooni on see, et nad valivad partneriteks sellised inimesed, kes loovad samasuguse emotsionaalse õhustiku, nagu oli nende lapsepõlvekodus.

Psühhoterapeut Harriet Lerner kirjutab oma raamatus “Vihatants”, et need probleemid, mis meil on lapsena lahendamata jäänud, tõusevad täiskasvanuna taas esile. Kui midagi on pooleli jäänud, tuleb see hiljem ära lõpetada ja selleks antakse meile aina uusi ja uusi võimalusi täiskasvanuna.

Stressiteema üks esimesi käsitlejaid Hans Selye täheldas, et inimesed võivad sattuda sõltuvusse iseenda stressihormoonidest, adrenaliinist ja kortisoolist. Inimestele, kes on varasest lapsepõlvest saadik harjunud kõrge sisemise stressitasemega, põhjustab stressi puudumine rahutust ja see selgitab ka olukordi, kus inimesed ise alateadlikult otsívad olukordi ja suhteid, mis pakuksid neile pingeid ja ärevust. Stressi puudumine on nende jaoks midagi hirmutavat ja võõrast, midagi ebaloomulikku.

Tuttav on turvaline

Neuroteadlane ja psühholoog Bruce Perry väidab, et meid kõiki tõmbab tuttva poole, isegi kui see on ebaterve ja hävitav. Meid kisub selle suunas, mida kogesime lapsepõlves. Aju tekitab lapsena meie kogemuste põhjal n. “töömudeli”. Ja kui me elame automaatselt ja teadvustamata elu, siis kulgemegi oma elust läbi automaatpiloodil ja lubame oma ajul meid juhtida ikka ja aina sellistesse olukordadesse, kus me kogeme lapsepõlves kogetuga sarnaseid kogemusi ja emotsioone. Inimene otsib ettearvatavat reaktsiooni. Nt kui väike tüdruk saab lapsena kogemusi, et teda ei väärtustata, lähedasi ei saa usaldada ja mehed teevad haiget (nt isa peksis), siis täiskasvanud naisena ootab ta alateadlikult oma partnerist käitumisi, mis annaksid talle etteaimatud tulemuse. Kui partner on hea ja hooliv, hakkab naine otsima viise ja võimalusi oma suhet saboteerida, et mees vihastaks ta peale, alandaks, jätaks ta maha jne. Ta otsib tõendeid, et tema maailmavaade on õige. Naine õõnestab suhet. Naise alateadlik soov on saada kinnitust, et mehed kohtlevad mind halvasti. Hästi kohtlev mees tekitab temas ebamugavust ja ärevust, see on võõras ja ebakindel.

Kordamise sund

Sigmund Freud  käsitleb ka seda teemat ja tema kutsub seda KORDAMISE SUNNIKS. Ta pakub välja teooria, et me alateadlikult loome uusi võimalusi, et taaselustada vanu valusid oma lapsepõlvest. Me valime omale partnereid/sõpru/lähedasi, kes panevad meid tundma samamoodi nagu me lapsena tundsime. Olgu selleks siis emotsionaalselt hooletusse jätmine, vaimne või füüsiline vägivald, seksuaalne väärkohtlemine vms. Ja siis läbi selle tekib meis lootus, et need uued inimesed aitavad meil meie haavad kenasti tervendada. Et alustan uuesti, kogen sama, aga loodan, et lõpp on teistsugune.

Eneseteostuse teooria


Sotsiaalpsühholoog Bill Swann väidab, et inimesed tahavad, et see mida nende kohta arvatakse, vastaks nende enda loodud minapildile, nende enda poolt juurdunud uskumustele iseendast. seda tuntakse ENESETEOSTUSE TEOORIANA. Inimesed soovivad alateadlikult leida kinnitust, et teised arvavad minust samamoodi nagu ma seda ise teen – see annab inimesele mingit sorti stabiilsuse. See selgitab seda, et kui inimesel on olnud keeruline lapsepõlva ja tema enesehinnang on madal, siis otsib ta täiskasvanuna lähedust selliste inimeste seltsis, kes kohtlevadki teda nii, et ta saab taas tõestust, et näe ka teised on seda meelt, et ma polegi armastust väärt ja ma pole piisav ja mind peab kohtlema halvasti vms. Inimesed eelistavad alateadlikult tuttavaid kogemusi. Mind koheldakse küll halvasti, aga vähemalt ma tean, mida oodata ja ma tean, mis tunne see on…ja ega ma polegi paremat väärt.

Ma ei taha enam ämbreid!

Kuidas sellest nõiaringist välja saada, et ei astuks enam samasse ämbrisse ja ei valiks partneriks enam inimesi, kes valu ja vaeva tekitavad ning vanadel haavadel armistumast takistavad? Näha ju on, et tehes seda mida alati, on tulemus sama, mis alati. Midagi peab muutma, et tulemus muutuks.
Nagu ma ikka vastan, et kiirteed kaassõltuvusest vabanemiseks ei ole ning retsepti, mis üleöö kõik korda teeks ka ei ole. 
Kaassõltlaste tervenemise teekond on käänuline ja nagu Tsirkuse lauamäng – paar astet edasi ja siis vahepeal jälle tagasilangus ja siis jälle ikka edasi ja edasi ja korra jälle tagasi 🙂 Aga selleks, et lõpuks jõuaks sinna mängu finishisse, sellega ei pruugi enamus inimesi ise üksi hästi hakkama saada.
Üldine soovitus on, et leia omale spetsialist, kellega koos need oma vastakad tunded (tahan armastust ja hoolivust ja austust, aga valin kaaslaseks igavese tolguse, kes mind hoopis ära kasutab…) läbi töötada, oma mustreid kaardistada. Kes aitab sul jõuda taipamisteni ja teadlikumalt kulgemiseni.

Mustrid oma alateadvusest tuleb hakata samm-sammult üle kirjutama. Aju on plastiline ja teda saab muuta. Ebatervetest mustritest loobumiseks on vaja hakata teadlikult tekitama uusi assotsiatsioone, teeradu. See kõik on õnneks võimalik!

Kui oled valmis panustama ja endaga tööd tegema, võid kindel olla, et järk-järgult hakkab toimuma toimuma nihe ja muutused partnerite eelistustes. On vaja õppida hakkama ennast väärtustama ja nägema laiemat pilti kogu sinu loost. Kõik on võimalik, päriselt ka, aga see nõuab pühendumist!