Ma pole kunagi kellelegi seda rääkinud…

“Ma pole seda lugu kunagi kellelegi rääkinud.” – see on üks kurb lause, mida ma kuulen oma toetusgrupis ja individuaalsetel kohtumistel väga sageli. Mis on “see lugu”, mis on nii salajane, et sellele pole antud luba päevavalgust näha ja mida keegi kunagi ei kuule?
Need lood on erinevad, aga neid ühendab enamasti see, et need on olukorrad, mis on aset leidnud lapse- või noorukieas ja nad on jätnud psüühikasse valusa jälje.
Toon teile nendest lugudest mõned näited oma praktikast. Näiteks lugu, kus kasuisa vägistas last, ema teadis ja ei hoolinud sellest; või lugu sellest, kuidas laps sai kodus iga päev igaks juhuks füüsiliselt karistada; või lugu kus koolieelik pidi hakkama hooldama oma 2 aastast õde, sest vanemad olid pudeliga ametis; või lugu sellest kuidas laps kiirustas iga päev koolist otse koju, sest ta kartis, et isa tapab ema ära kui kedagi juures pole; või lugu sellest kuidas meestreener masseerib tüdruku reie sisekülgi, sest sealt on vaja pinges lihaseid masseerida ja näpp liigub aluspükste alla; või lugu sellest, kuidas sõbranna juures külas olles näitab sõbranna isa lastele pornovideoid; või lugu sellest kuidas peale vanemate lahutust keelab ema oma lapsel isa nime suhu võtmast ja ütleb, et isa on meie jaoks nüüd surnud; või lugu sellest, et ainuke elusolend kellele laps sai terve oma lapseea jooksul oma muresid kurta, oli tema koer; või lugu kus lapsele ei ostetud mitte-mitte kunagi uusi riideid ja asju vaid ta kandis alati kellegi vanu; või lugu kus lapse ema oli väga noor, ta süüdistas last oma elu ära rikkumises ja lapse kasvatamisega tegelesid ema asemel onud-tädid-naabrid jne…

Miks need jutud jäävad rääkimata?

Miks on nii läinud, et inimese sees on sellised hirmuäratavad lood ja ta pole neist kellelegi rääkinud? Seda kõike on ju ülekohtuselt liiga palju, et ühe inimese sisse ära mahtuda. Ometi on see olnud aastakümneid vaka all peidus, ilma et sõbrad ja kaaslased oleksid neid süngeid saladusi aimanudki.
Osad võivad nüüd õigustatult imestada, et no oli mis oli, minevikku me muuta ei saa, mis mõtet on sonkida lapsepõlves toimunus? Aga teate, point ongi selles, et jah me ei saa muuta minevikku, aga me saame teha nii, et need minevikusündmused ei mürgitaks enam meie olevikku.
Kui uurida nende lugude täiskasvanud omanikelt, miks ometi pole sa oma valu, hirmu, pettumust, viha, kurbust jne kellegagi jaganud, on vastuseid mitmeid: “Mul pole olnud kedagi, keda ma saan usaldada” või “Ma olin selle kuni praeguse hetkeni ära unustanud, see oli nagu mälust pühitud”. Kõige sagedamini kuulen ma aga vastust, et: “Ma ei teagi, mul on häbi sellest rääkida”.

Häbi

Vaatleme seda häbi lähemalt. Tõmbame enda sees olevad kapiuksed lahti ja otsime ta üles. Ta pesitseb meist igaühe sees, raudkindlalt! Mõnel on seda lihtsalt vähem, mõnel aga ajab üle ääre.
HÄBI on emotsioon, mis tekitab (ebatõese!!!) arvamuse, et minuga on midagi valesti, ma pole piisav, ma pole oluline, ma pole armastust väärt ja peaksin ennast häbenema. Ma pole normidele vastav, mul on midagi viga ja ma pole väärt teistega võrdset kohtlemist.
Häbi on emotsionaalse/füüsilise väärkohtlemise tagajärg! Ja see pesitseb meie kõigi sees, võid selles kindel olla.

Mõtiskleme nüüd edasi – miks vägivaldse või vääritu kohtlemise järel tunneb üks armas ja imeline laps, et ta peab ennast häbenema.

Lapse alateadlik mõte võib käia umbes sellist rada pidi – kui minusse ei suhtutud hästi ja austavalt, siis ilmselt polnud ma head kohtlemist väärt, ju ma siis olen halb laps ja siis on mul järelikult põhjust ennast häbeneda. Ja halbu lapsi koheldaksegi halvasti. Sest kui ma oleksin täiuslik ja hea ja tubli, armastusväärne, ilus ja tore laps, siis ometi ema ei annaks mulle vitsa vaid hoopis kallistaks ja isa ei läheks meie juurest ära ja kasvataja ei tutistaks ja vanaisa ei nimetaks hädavareseks ja naabrilapsed võtaks mind kampa. See on ilmselgelt mitteteadlik monoloog lapse peas, ükski laps ei analüüsi selliseid asju teadlikult. Aga tema sees küpseb tõenäoliselt peale seda mingi taoline otsus, et ma ei saa sellest juhtumist kellelegi iitsatadagi, sest ma olen selles ju ise süüdi. Kui ma sellest kellelegi räägin, saan äkki hoopis karistada, mind süüdistatakse, või tõugatakse ära… ja nii need jutud rääkimata jäävadki. Valu jääb lapse sisse. Liiga raske koorem nii väikese inimese jaoks.

Vampiir

Kuigi lapsena on paljud teinud alateadliku otsuse oma rasketest läbielamistest surmani vaikida, siis tegelikult on sellest sisemisest häbi allasurumisest tingitud ängi ja valu leevendamise üheks võimaluseks just nimelt selle saladuse päevavalguse kätte toomine. Nii hirmutav kui see ka ei tundu.

RÄÄGI! Häbi vihkab seda, kui temast räägitakse, sest häbi on vampiir ja ta ei jää ellu päevavalguses. Kui me paneme häbi sõnadesse, siis ta sureb. Kõige ohtlikum on häbi alla suruda ja ära peita, siis hakkab ta kasvama ja oma juuri meie sees edasi ajama, meid üleni vallutama. KUI KOGED HÄBI, võta julgus kokku ja räägi sellest kellegagi! Ja see võiks olla keegi, kes EI REAGEERIKS su jutule nt nii:

-Häbeneb su käitumist (mul on häbi sinu pärast, olen pettunud sinus)
-Valab su üle kleepuva kaastundega (oh sa vaeseke)
-Pisendab su olukorda (kindlasti polnud see üldse nii hull nagu sa arvad)
-Tunneb end ebamugavalt ja hakkab süüdistama (kuidas sa lasid sel olukorral nii hulluks minna)
-Tahab sind üle trumbata (see pole veel midagi, vaata mul oli ükskord nii…)
-Püüab sind “korda” teha (pakub agressiivselt lahendusi).

See peab olema inimene, kes teadvustab ise enda haavatavust ja ebatäiuslikkust ja läbi selle annab ta ka sulle loa olla selline. Me vajame sõpra, kes on kahe jalaga maa peal, piisavalt kaastundlik, piisavalt teadlik ja oskab aktiivset kuulamist. See võib olla ka terapeut vms inimene kui sõprade hulgas taolist võtta ei ole.
Meie haprad lood pole mõeldud kõikidele kõrvadele. Meie lugude kuulmine on privileeg. Enne avanemist peame endalt küsima: “Kes on ära teeninud võimaluse kuulata minu lugu?”

---

Kas tead, et kui emotsioone omavahel võrrelda, siis häbil on kõige madalam vibratsioon ja madala vibratsiooniga emotsioonid mürgitavad organismi, sundides keha tootma vastavaid kemikaale, mis häirivad keha tasakaalu. Pidev emotsionaalne aktiivsus kurnab ja väsitab väga intensiivselt!

Häbi on pealtnäha süütu emotsioon, aga tema kahvatu pinna all on kole tegelane, kes närib meie kõigi hinges. Meil kõigil on mingitel hetkedel hirm, et appi, äkki keegi saab teada, milline ma päriselt olen, millised saladused on minu hinges. Äkki mind siis enam ei armastata, äkki mind põlatakse ära, kui mu pärisolemus ilmsiks tuleb. Hirmu taga on häbi olla päris siiras ja autentne mina ise. Ja siis me paneme oma päris mina varjamiseks ette maskid. Vahel oleme oma maskiga nii ühte sulanud, et ei saa isegi aru, kust algan mina ja lõpeb valemina. See on väga kurb tegelikult. Aga see pole sugugi lootusetu olukord, alati annab midagi ära teha. Selleks aga peab olema tahtmist ja tahtmist ja tahtmist. Keegi teine sinu pimedatesse nurkadesse valgust ei heida…