Leppimine muutuse valuga

Postituse teemaks on mõtisklus inimeste üle, kes vajavad/küsivad abi…seda siis nõustajatelt, terapeutidelt, hingetohtritelt jne…aga nad ei ole nõus oma elus tegema mingeid muudatusi.

Täna ei olnud mul kohe üldse kavas postitust kirjutada. No tegelikult ongi see 99% juhtudel nii, et minu kirjatükid ei sünni planeeritult vaid hetkeimpulsi ajel – mingi mõttevälgatuse või raamatu/filmi/vestluse poolt aktiveerunud teema põhjal. Nii ka täna. Päeval käis mul külas sõbranna (kes õpib terapeudiks) ja õhtupoole lugesin ühte raamatut (terapeutidele/aitajatele suunatud teos) ja nendest kahest kokku sündis tung panna oma mõtted paberile 🙂

Klientide statistika

Statistika väidab, et 90% klientidest, kes terapeudi/nõustaja vms ameti esindaja juurde jõuavad, ei ole tegelikult valmis ise oma elu meeldivamaks muutumise nimel panustama. Nad pole oma eluga rahul, aga ise enda elu eest vastutust võtma ka ei kipu. Need on need kliendid, kelle soov on, et “Tehtagu mind terveks ja õnnelikuks”.
Järele jääb 10% kliente, kes spetsialisti poole pöördudes on tegelikult ka nõus ise midagi selle heaks tegema, et ta elu oleks ilusam. Nendest kümnest protsendist viis on veidikene juba nõus mingeid muutusi näpuotsaga tegema hakkama ja teine viis protsenti on kohe päris nõus selle väitega, et nende elu on nende kätes ja nad on muutusteks valmis.
Päris ehmatav oli, kui kogemusnõustamise koolitusel meie koolitaja need arvud meile letti ladus. Ma olen kogemusnõustaja tööd alles nö varba otsaga puudutanud ja vaid paari kuu jooksul kohtunud erinevate inimestega. Hetkel veel ei oska öelda, kui täppi need arvud lähevad, aga kuna mul pole põhjust kahelda usaldusväärsest allikast tulnud infoga…siis ju see nii on.
Sõbrannaga arutasime ka seda teemat ja no ausalt öeldes pole need arvud just väga motiveerivad, et alustada inimestega töötamist 😀 No elame näeme!

Aga miks see nii on?

Õhtupoole, peale sõbranna lahkumist sirvisin raamatut. “Aitaja vari”, autor Martti Lindqvist.
Lugesin ja lugesin ja siis järsku tõmbasin nö käsipidurit ja lugesin ühte lõiku kohe mitu-mitu korda üle. Kohe nii väga kõnetas mind see tekst, sest see oli nagu minu ja sõbranna eelneva vestluse jätk või vastus.
Martti kirjutab oma raamatus, et kui kliendi soov on oma halvast psüühilisest enesetundest vabaneda ilma muutusteta, seab ta ülesande, mida ükski aitaja (terapeut) ei suuda täita. Halva enesetunde saab ära võtta vaid siis, kui klient on valmis leppima muutumise valuga.

Vot nii kenasti sõnadesse sätitud vastus. Jah, teadsin seda juba ammu, et paljud inimesed ei ole valmis muutuma, sest see protsess on enamasti valulik, aga see tekst seal raamatus, mustvalgelt ja selgelt ja teravalt oli nagu eriti tabav.

Mina sõnastaksin seda oma sõnadega sedamoodi: nii kaua, kui olemise valu on veel talutav, nii kaua pole inimene valmis muutumise valu vastu võtma. Inimene hakkab abi otsima ja on nõus midagigi oma elus muutma hakkama alles siis, kui olemine juba hullult sitaks läheb, on nii eks? Kuni veel kannatab elada, siis niikaua ta oma porilombis istub…ja eks see kannatuse lävi ole ka erinev. Mõnele piisab juba killukesest ebamugavusest või valust ja ta otsib võimalusi oma elu parendamiseks. Teine aga tõmbab ohvrirolli maski pähe ja ei liigu sammaldunud kivilt mitte kuskile. Ja see ongi igaühe valik ja õigus.
Pidevalt käib nagu mingi kaalukausside võrdlemine. Et kumb kauss nõuab suuremat pingutust/väljakutset/valu… et kas muutumise ebamugavus kaalub üle sellest saadava kasu ja kes üldse garanteerib, et kui ma midagi muudan, et mul siis paremaks läheb? Äkki ikka on lihtsam lasta olla kõigel nii, nagu siiani on olnud…äkki on olemise ebamugavus vähem valulik, kui muutumisega kaasnev valu…õiget vastust pole, garantiid ei anna keegi. Kogu elu põhinebki ju katse-eksituse meetodil. Proovin ja saan teada. Kui ei proovi, jäävadki oletused õhku rippuma nagu habras sitsikardin tuules.

Lõpetuseks mõttetera, et areng hakkab toimuma alles siis, kui armastus ületab hirmu. Milline siis iganes see armastus on, mis inimese hirmu muutuste ees liikuma panevaks jõuks saab. On see armastus iseenda vastu või teiste toetus ja armastus abivajaja vastu. Armastus on armastus on armastus!