Kinni müüritud emotsioonid

Paljud lapsed kasvavad kodudes, kus nende emotsioonide väljendamisse ei suhtuta toetavalt. Nende haprad tunded jäävad vastamata või halvemal juhul neid pisendatakse, halvustatakse, naeruvääristatakse. Et vanematele meele järgi olla, õpib laps kiiresti oma emotsioone ja vajadusi alla suruma. Kontakt vanemaga on talle eluliselt olulisem kui kontakt iseendaga.
Laps näeb palju vaeva, et mitte midagi vajada ja olla vanematele mugav laps. Iga päevaga muutub ta aina nähtamatumaks ja vaiksemaks, tugevad kivised müürid aga lapse ja tema emotsioonide vahel aina kerkivad. Müüriga hoiab laps oma vanemaid eemal lapsega tegelemise vaevast. Laps teeb alateadlikult otsuse, et ma saan ise hakkama, ei küsi abi, ei kaeba, ei kurvasta – olen lihtsalt vanemate silmis hea laps. See tagab kõige suurema tõenäosusega selle, et mind ei hüljata.
Kui selline toimetulekuviis pakub lapsena mõningat kaitset ja kindlust, siis hiljemalt täiskasvanuna on see müür aga inimese elus ja suhetes nii enda kui teistega suur takistus.
Müür sai ehitatud valu ja vaevaga ning samamoodi tuleb vaeva näha ka selle müüri kivi-kivi haaval lammutades.
Millised mälestused, emotsioonid, aistingud, taipamised selle külma müüri lammutamisel meid üllatavad, see on igaühe enda avastada. Kindel on aga see, et müür loob üksindust ja üksildust ning eraldatust.
Kui suur ja võimas on sinu lapsena ehitatud müür?
Oled sa seda juba lammutama hakanud?
Julged piiluda, mis sa sinna peitu pannud oled?
Julgustan sind avastama neid aaretelaekaid, mis sind seal ootavad.