Mulle makstakse palka sinu murede lahendamise eest

Samad mured, olenemata vanusest

Olen kogemusnõustajana toimetanud umbes viis aastat ja nende kohtumiste jooksul on väga tavaline, et kliendid tunnistavad mulle, et neil on raskusi abi palumisega. Täiskasvanud naiste puhul on see minu jaoks juba tuttav teema – ilmselt seetõttu, et ka mul endal on abi küsimine olnud alati keeruline.

Täna aga tabasin end taipamast, et noortel on ju ka nii raske abi küsida. Töötan igapäevaselt noortega (vanuses 16+), olles neile toeks õppetöös ja sageli ka eraelulistel teemadel. Ja täna vestlusel ühe vahva noormehega sain korraga nii selgelt teadlikuks sellest, et abi palumine on ka selle vanusegrupi seas kahjuks nii sage murekoht.

Miks ei julgeta abi küsida?

Õppijad on toonud abi küsimise takistuseks mulle selliseid põhjendusi:

„Ma ei tahtnud abi küsida, sest see on kindlasti nii väike probleem võrreldes teiste omadega.“
„Ma ei taha kedagi koormata.“
„Ma ei taha tüüdata teisi oma teemadega.“
“Ma kardan, et keegi ei viitsi mind aidata.”
“Siis arvatakse kindlasti, et ma olen täiesti loll.”
“Ma ei taha teiste aega raisata.”

Ma ütlen sageli selliste põhjenduste peale neile: “Tead, mulle makstakse palka selle eest, et ma sinu probleemidele lahendusi leiaksin.” See toob tavaliselt neile kergendatud naeratuse näole ja on kohe näha, kuidas pinge annab järgi. See on nii armas 🙂

Paljud noored usuvad, et nende mure ei ole piisavalt suur või oluline. Nad püüavad ise hakkama saada nii kaua kui võimalik. Sageli jagatakse oma ärevust alles siis, kui olukord on juba väga pingeline – kui õpivõlad on suured, kodused probleemid või tervis takistavad õppetööd, kooli lõpetamine on ohus vms.

Kui nüüd võrrelda kogemusnõustamisi naistega ja tööd koolinoortega, siis mulle tundub, et tee noore inimese usalduse võitmiseni on sageli pikem ja ettevaatlikum – vähemalt minu kogemust mööda. Selle usalduse ära teenimine on palju tõsisem töö. Aga mulle nii väga meeldib see beebisammude kaupa usaldusvundamendi ladumine. Alati on neid noori, kes usaldavad mind juba esimesel kohtumisel, teistega võtab see veidi enam aega ja teadlikku koostööd, mõnedega ei saagi kunagi klappima – ka see on okey tunnistada.

Ma tegelikult mõistan neid noori, kellel on abi palumisega suuri probleeme, sest olen ka ise selle teemaga kimpus olnud terve elu. Olen siiani, kuigi nüüd oskan seda teadlikult näha ja vahet teha, millal see abi küsimise hirm on põhjendatud ja millal mitte. Nüüd saan aru ka selle hirmu tekkimise põhjustest.

Tean, et selle hirmu taga on mitmeid tegureid:

📍 Õpitud (väär)uskumused
– abi küsimine on nõrkus
– tugev inimene saab ise hakkama
📍 Hirm hinnangu ees
–„mind peetakse saamatuks või rumalaks“
– „minust arvatakse halvasti“
📍 Võrdlemine teistega
– „minu probleem pole piisavalt oluline“
– „teistel on kindlasti veel hullem“
📍 Kontrolli ja iseseisvuse kaotamise hirm
– tunne, et abi küsimine tähendab sõltuvust või nõrkust
– hirm, et keegi kasutab mu abitust hiljem ära
📍 Kuuluvusvajadus
– hirm, et kui näitan oma raskusi, ei pruugita mind enam aktsepteerida/armastada
– soov mitte erineda, sest siis võidakse mind eemale tõrjuda

Nii kurb on mõelda, et: “Inimene ei karda abi küsimist. Ta kardab, et tema mure ei ole piisavalt oluline.”
Ma püüan, ma tõesti annan endast parima, et minu noored tunneksid:
‣ nad on olulised,
‣ nad on märgatud,
‣ nende mured on tõsiselt võetavad.

Olen väga tänulik sellele, et meie keskuses on õppijate heaks suur hulk tugispetsialiste. Sageli piisab ühest vestlusest, et noore koorem muutuks oluliselt kergemaks.
Vot sellised mõtted tahtsid täna postituseks saada, aitäh, kes viitsis läbi lugeda! Noored on nii ägedad, onju!!!