Kaassõltuvusest vabanemine on võimalik – nende naiste lood kinnitavad seda

3 küsimust

Ma olen aja jooksul olnud täpselt kümne naiste kaassõltuvuse toetusgrupi juhendaja. Hetkel ei ole ühtegi aktiivset avatud gruppi töös, aga ma küsisin hiljuti naistelt, kes on varem minu kaassõltuvuse toetusgruppides osalenud, kolm küsimust.

Tahtsin teada:

• millest nad grupis osalemisel kõige enam kasu said,
• mis teemad on siiani nende jaoks väljakutseterohked,
• mida nad täna oma ellu kõige rohkem vajavad.

Nende küsimuste eesmärk ei olnud ainult tagasiside saamine. Tahtsin anda hääle nendele naistele, kes on kaassõltuvusest vabanemise tee juba vähemalt osaliselt läbi käinud – et nende kogemus võiks olla toeks ja kinnituseks neile, kes alles kahtlevad, kas abi otsida.

---

1. „Kui sa mõtled tagasi ajale, kui sa minu toetusgrupis osalesid, siis millest sul tookord kõige enam kasu oli?

Kõige sagedamini tõid naised välja, et muutus ei tulnud ühest nõuandest või kiirest lahendusest, vaid sellest, et nad hakkasid päriselt iseennast nägema ja kuulama.

Paljude jaoks oli kõige olulisem kogemus see, et nad ei olnud enam üksi. Nad said olla grupis, kus neid ei halvustatud, ei pisendatud ega pandud kahtlema oma tunnetes. Nad tundsid, et nad kuuluvad, et neid kuulatakse, mõistetakse ja usutakse.

Korduvalt mainiti:

• toetava naistegrupi jõudu,
• tunnet, et „ma ei ole ainus”,
• võimalust rääkida ausalt sellest, mida on seni häbenetud või varjatud,
• julgust vaadata oma lapsepõlve, peremustreid ja suhteid.

Kõige enam aitasid naisi järgmised teemad:

• piiride seadmine,
• arusaamine, et teiste tunnete ja käitumise eest ei pea vastutama,
• teadmine, et kaassõltuvus on sageli seotud lapsepõlvest kaasa tulnud mustritega,
• ohvri, päästja ja agressori rollide märkamine,
• sisemise lapse teema,
• enda tunnete (eriti viha ja kurbuse) ja vajaduste äratundmine,
• arusaamine, et eneseväärtus ei sünni teiste heakskiidust.

Mitmed naised kirjeldasid, et kõige suurem taipamine oli mõistmine: „Ma olen kogu elu püüdnud kõiki teisi päästa, aga mitte kordagi ennast.”

Teiste jaoks oli oluline taipamine, et nad on ise tõmmanud ligi just sellise suhte või partneri, sest sees on olnud vanad uskumused, haavad ja vajadus olla vajalik. See lõi võimaluse lõpuks midagi muutma hakata.
Mõni tõi välja ühe lause või mõtte, mis muutis kogu tema teekonda. Näiteks arusaamine, et suur osa meie käitumisest on juhitud alateadlikest mustritest, pani neid otsima sügavamaid põhjuseid ja päriselt tervenema.

2. Millised teemad on sinu jaoks siiani suur väljakutse?

Kuigi paljud naised ütlesid, et nad on tänaseks palju muutunud, ei tähenda see, et kõik raskused oleksid kadunud. Kaassõltuvusest tervenemine ei ole üks otsus ega üks vestlus. See on elukestev protsess.

Kõige sagedamini kordusid järgmised sisemised uskumused ja hirmud:

• „Ma ei ole piisav.”
• „Ma pean kõigega ise hakkama saama.”
• „Ma vastutan teiste tunnete eest.”
• „Ma pean olema tubli, tugev ja vajalik.”
• „Ma ei tohi teisi alt vedada.”
• „Kui ma ütlen ei, siis olen halb või isekas.”

Mitmed vastajad kirjeldasid, et nad maadlevad siiani eneseväärtuse, julgusega olla nähtav ja häbiga. Nad kahtlevad endas, oma töös, emarollis, suhtes või õiguses võtta ruumi.

Samuti toodi välja, et piiride seadmine on jätkuvalt keeruline. Teatakse küll, mida oleks vaja teha, kuid tegelikult öeldakse ikka „jah”, kuigi sees tahaks öelda „ei”. Teoorias tugev, praktika vajab veel harjutamist. Naised kirjeldasid, et piiride seadmine ei ole midagi, mida õpitakse ühe korraga. See on oskus, mida tuleb harjutada uuesti ja uuesti – igas suhtes, igas eluetapis.

Veel jäi kõlama hirm tulevaste suhete ees. Kui olen kord juba olnud suhtes, kus ma kaotasin iseenda, kuidas ma saan usaldada, et järgmine kord ei lähe samamoodi? See hirm on mõistetav. Kuid oluline on teada, et kui sa õpid märkama oma mustreid, vajadusi ja piire, siis sa ei lähe enam suhtesse samasugusena nagu varem. Sul on juba hoopis tõhusamad tööriistad, kogemused, teadmised ja nende abil on võimalus uues suhtes teha paremaid valikuid.

3. Mida sa vajad täna kõige rohkem?

Kui palusin lõpetada lause „Täna vajan ma oma elus kõige rohkem…”, siis vastustes kordusid väga selged vajadused. Naised ei öelnud, et nad vajavad täiuslikumat partnerit, rohkem panustamist või oskust kõike paremini kontrollida.

Nad ütlesid, et nad vajavad:

• turvalisust olla päriselt nemad ise,
• julgust rääkida oma tõde,
• enesearmastust,
• sisemist stabiilsust,
• tasakaalu tegemise ja olemise vahel,
• õigust valida ennast,
• rahu,
• kindlameelsust,
• usaldust iseenda vastu.

Paljud kinnitasid, et nad on terve elu harjunud kandma liiga palju – vastutust, kohustusi, teiste emotsioone, teiste ootusi. Täna igatsevad nad rohkem rahu, kohalolu ja luba lihtsalt olla.

Kõige sügavam vajadus, mis vastustest läbi kumas, oli: „Turvalisust olla päriselt selline nagu ma olen kogu oma ebatäiuslikkuses ja rääkida julgelt enda kogemusest.”
Üks imeline vastus oli ka selline: “Täna vajan ma oma elus kõige rohkem….mul on kõik olemas, kui soovin midagi, siis pean selle ise looma.”

4. Mida veel oluliseks peeti?

Lisaks kolmele küsimusele tõid naised välja veel mitu asja, mida nad grupi juures väga hindasid.

Eraldi mainiti:

• meditatsioone ja juhendatud hingamisi,
• praktilisi harjutusi ja mõtisklusi,
• grupi lähedust ja turvalisust,
• seda, et grupis ei antud hinnanguid,
• võimalust kuulda teiste lugusid ja leida neist iseennast.

Mõned kirjeldasid, et just grupis osalemine oli see hetk, kust algas nende päris eneseotsing. Keegi kirjutas, et alles pärast grupi lõppu hakkasid taipamised kohale jõudma. Keegi teine ütles, et õppis esimest korda tundma viha – ja see kogemus oli vabastav.
Mitmed naised tõid välja, et nende suhe emaga või päritoluperega on tänaseks muutunud oluliselt paremaks. Mitte sellepärast, et teine inimene oleks tingimata muutunud, vaid sellepärast, et nemad ise õppisid teisiti nägema, tundma ja reageerima. Teadlikkuse tase suurenes ja see aitab näha hoopis teist üldpilti.

Kas need teemad puudutavad ka sind?

Kui sa loed seda ja tunned, et oled väsinud teiste päästmisest, pidevast pingutamisest, vastutusest ja hirmust, siis ma tahan sulle kinnitada, et sinuga ei ole midagi valesti. See, milline sa oled ja kuidas sa suhetes reageerid, aitas sul kunagi ellu jääda. Aga võib-olla ei teeni see sind enam täna?

Sa ei pea kõike üksi kandma. Ja sa ei pea teadma täpselt, kust alustada. Mina ei leidnud oma kaassõltuvuse mustrites üksi väljapääsu, mul oli aastaid mentor kõrval. Nüüd olen juba ise kuuendat aastat toetaja neile, kes enam vanaviisi ei soovi edasi minna ja uutmoodi veel ei oska.

SIIT ALGABKI MUUTUS!

Kui sa tunned, et soovid selles protsessis tuge, selgust ja turvalist ruumi, siis oled oodatud minuga ühendust võtma. Kaassõltuvusest on võimalik välja tulla. Mitte üleöö. Aga samm-sammult, päriselt ja koos.