“Sa oled nii ülbeks muutunud…” – mis juhtub, kui sa hakkad lõpuks eluterveid piire seadma

Äkki ma reageerin üle?

Mul oli sel nädalal kliendiks üks imearmas naisterahvas, kellega oleme kohtunud mitmel korral. Seekord oli teemaks tema suhe uue partneriga. Kõik tundus nagu olevat hästi, samas jagas naine oma ebakindlust piiride seadmise osas.
Ta küsis: “Kuidas ma tean, mis on eluterved ja normaalsed piirid ja mis ei ole? Äkki ma reageerin üle? Äkki ma lähen liiale?”
See küsimus on nii tuttav paljudele inimestele, kas pole? Eriti neile, kes on harjunud suhtes rohkem andma kui saama, rohkem kohanema ja andestama kui partner.

Ja ausalt — see piiride seadmise teema on tuttav ka mulle endale. Oo jaa, väga tuttav.

Mäletan aega, kui hakkasin oma mentoriga koostööd tegema ja oma partnersuhtes esimest korda teadlikult piire seadma, see võis olla umbes 10a tagasi. Ühel hetkel ütles mu mees mulle naljaga pooleks:
“Sa oled kuidagi nii ülbeks muutunud.” Jah, ta ütles seda naljaga pooleks, aga see oli minu jaoks märk, et asjad on läinud muutusesse ja minu uutmoodi käitumine tekitab reaktsioone.

See lause jäi mind alguses kummitama.
Kas ma tõesti muutun halvaks inimeseks?
Kas enda eest seismine tähendab, et ma olen egoistlik?
Kas ma reageerin üle?
Äkki see pole ok?

Kuidas ma saingi seda teada, millised on eluterved piirid, kui keegi polnud mulle seda õpetanud…
See sisemine segadus oli minus sel ajal väga suur, aga õnneks hoidis minu mentor mul piltlikult hoides käest kinni ja juhatas mu sellest udusest tsoonist välja. Ta avas mu silmad, õpetas mind ennast armastama ja väärtustama. Piiride seadmine enda heaolu tagamiseks sai aina lihtsamaks ja enesestmõistetavamaks. On raskeid hetki nüüdki, mil ma pigem olen teistele mugav ja lükkan oma vajadused tahaplaanile, aga õpin ja kasvatan oma julgusemusklit igal võimalusel.

---

Miks on nii raske aru saada, kus piir üldse on?

Kui inimene on harjunud pikka aega olema teiste jaoks mugav, oludega kohanema, teisi päästma, vältima konflikte, siis tema sisemine kompass võib olla üsna segaduses.

Sageli on ta õppinud:

• teiste vajadused on tähtsamad
• oma tunded tuleb alla suruda
• rahu nimel tuleb järele anda, konfliktid on ohtlikud
• armastus tuleb välja teenida
• eristumise korral heidetakse mind kambast välja

Sellises kohas ei olegi lihtne järsku otsustada: “Siit alates on minu piir.” Sageli pole sa ise endale teadvustanudki, et sinu piiridesse on sisse sõidetud – sest see on kogu aeg nii olnud ja seega pole sa seda varem kahtluse alla seadnud.

---

Terved piirid võivad tunduda alguses julmad

Kui oled harjunud olema kõigega ja kõigiga nõus, siis võib iga väikegi muutus tunduda drastiline.

Öelda kellelegi:

• “Ma ei taha seda teha.”
• “See ei sobi mulle.”
• “Palun ära räägi minuga nii.”
• “Ma pole sinuga ühel meelel.”
• “Ma teen selle otsuse ise.”

…võib tunduda nagu rünnak, vastuhakk, lausa ülesõus. Kaassõltlane mõtleb ju eelkõige sellele, et kuidas minu öeldu teisele mõjuda võib. Kuidas ta küll sellele reageerib, äkki ma teen talle liiga. Ning seetõttu isegi, kui ta võtab südame rindu ja seab piire, väljendab oma allasututud vajadusi, siis järgneb sellel sageli suur ports süütunnet.

Teised inimesed võivad reageerida su piiride sedmisele:

• üllatusega
• pahameelega
• süüdistustega
• naljatamisega (“mis sul nüüd viga on?”)

See ei tähenda automaatselt, et su piir on vale. Sageli tähendab see lihtsalt, et teie suhtedünaamikas on toimunud nihe ja kaaslane märkas seda.

---

Kuidas siis aru saada, mis on ok ja mis mitte?

Hea lähtekoht on küsida endalt:

• “Kas ma tunnen selles olukorras pinget või rahu?”
• “Kas ma teen seda vabatahtlikult või hirmust?”
• “Kas ma jään pärast seda ühendusse iseendaga või tunnen tühjust ja pahameelt?”
• “Kas ma kardan, et kui ma ei nõustu, siis mind ei armastata või jäetakse maha?”
• “Kas ma teen oma otsuseid sõltuvalt tema võimalikust reaktsioonist?”
• “Kas ma panen esikohale kodurahu/teise tuju või enese heaolu?”

Piir ei ole karistus teisele inimesele. Piiride seadmine on info sinu kohta ja selle sõnum on: “Siit algan mina.” See on neutraalne enda heaolu ja turvalisuse tagamine teist austaval viisil.
Jah, just teist austaval viisil, sest ärapanemine, manipuleerimine, hirmutamine, ähvardamine, karistamine – need ei ole elutervete piiride panemise meetodid (va hädaolukorras).

---

Piiride seadmine ei tee sind ülbeks ega halvaks

See teeb sind teistsuguseks ja see võib muuta suhteid. Mõned inimesed kohanevad ja õpivad sind uues kohas tundma ja mõned mitte. See on aus ülestunnistus, millest peaksid olema teadlik. Mõnede jaoks oled sa ennast väärtustavana liiga ebamugav ja teie teed võivad minna eri suundadesse.
AGA, mõtle sellele nii, et piiride seadmine ei riku suhet – see näitab, kas suhe üldse kannab ja kas osapooled on võrdselt üksteist väärtustavad.

Aga üks väga oluline asi juhtub peaaegu alati — suhe iseendaga muutub tugevamaks, enesehinnang tõuseb ja kogu sellest protsessist võidad SINA.

– Sa hakkad ennast rohkem kuulama.
– Sa hakkad ennast rohkem usaldama.
– Sa hakkad tasapisi kogema, et sul on õigus olemas olla ka oma vajadustega.
SA EI OLE ÜLBE! Keegi pole siia ilma sündinud selleks, et teisi õnnelikuks teha, ikka iseenda heaolu on see nr 1 (ok jah me ei räägi siin alaealistest lastest vaid täiskasvanute vahelisest suhtest) ja elada tuleb nii, et austan ja armastan teisi, aga kõige enam ikka iseennast.

Kui tunned, et piiride seadmine tekitab sinus palju hirmu või segadust, siis tea — sa ei pea seda teed üksi käima. Seda saab õppida samm-sammult, turvalises tempos.
Olen sulle sel teel kaaslaseks, kui soovid.
Võta minuga ühendust!

Kairit