Noorte mured ja kaks üllatavat tõdemust

Täna oli Keila Koolis gümnasistidele vaimse tervise päev. Mind kutsuti sinna osalema paneeldiskussiooni, kus teemaks olid noorte suhted iseendaga, oma vanematega/sõpradega jne.
Võtsin pakkumise huviga vastu. Olen aastaid karjäärinõustajana Keila Kooli noortega koostööd teinud, nende muresid ja rõõme kuulnud. Üle viie aasta pole ma nende maailmaga otseselt enam kokku puutunud. Aga sisemine huvi ja mure tänapäeva noorte käekäigu osas on endiselt hinges. Ja just see huvi, et kas ja mis nende vahepealsete aastate jooksul muutunud on, just see ajendaski mind sellest pakkumisest haarama. Ja ette rutates olen väga tänulik, et seda kõike kogeda sain.


Mind üllatas täna noortega kohtumise juures kaks asja. Üks on rõõmus tõdemus ja teine on kurb tõdemus:
Esiteks rõõmus.
Mind rõõmustas ja üllatas noorte aktiivne osalemine, nende reaalne huvi teema vastu. Imetore oli näha järjest tõusvaid käsi ja kuulda lendu lastud küsimusi. Soov saada vastus oma mureküsimusele seljatas ebakindluse tõmmata suures saalis tähelepanu endale. Nad küsisid ja siis kuulasid, päriselt. Saal oli vaikne. Ja uskuge või mitte, enamus küsijatest olid noormehed. Kas pole äge!!! Ma täiega nautisin seda kahepoolset vaatemängu. Saalisolijad vaatasid meid ja meie lavalolijad vaatasime saalis istuvaid õpilasi ja nende reaktsioone. Aitäh!
Teiseks kurb.
Kurvaks tegi mind täna noortega koos olles asjaolu, et päris mitu küsimust oli selle kohta, et kuidas ma saan oma vanemat aidata, toetada…mis iganes see teema seal taga konkreetselt oli. Neid küsimusi tuli mitme noore suust. Ja see teeb meele kurvaks. Kurb on see, et on peresi, kus vanema ja lapse roll on vahetusse läinud. Laps ei saa olla laps vaid ta muretseb oma vanema pärast.
Lapsesse on kodeeritud soov oma vanemaid päästa, see on loomulik. Laps teab alateadlikult, et ta ei jää ilma vanemateta ellu ja seega teeb ta kõik endast oleneva, et vanemat vajadusel päästa. AGA see ei ole lapse roll ja üheski kodus ei tohiks olla sellist olukorda, et laps peab kandma eale mittekohast emotsionaalset vastutust…
Ometigi on see paljude perede argipäev. Vanematel on ise oma lapsepõlvetraumad läbi töötamata ja selle raskuse koorma all on sageli fookus pigem iseendaga hakkama saamisel kui lapsele toeks olemisel.

Kokkuvõtteks aga müts maha tänaste noorte ees, kes selles kaootilises maailmas püüavad iseendaks jääda ja kõigest hoolimata oma visioone ellu viia. Head noored, teadke, et alati ei pea üksi selle kõigega hakkama saama. Kui tunned, et üksi enam ei taha või ei oska edasi minna, siis otsi endale keegi kõrvale. Keegi, kes on ära teeninud saada osa sinu lugudest. Olgu see siis keegi lähedaste seast, koolipersonali hulgast või mujalt. Õnneks on võimalusi mitmeid.
Kas teate, mis on maailma kõige julgem lause? See on: “Ma vajan abi.” Selle lause välja ütleja on vapruse medalit väärt!
Ka mina tegelen erinevate nõustamistega. Olen olemas nii noortele kui ka nende vanematele. Lihtsalt anna endast märku ja lepime aja kokku. Tule, nagu sa oled!