Miks mulle nii väga meeldib üksi olla? Taastuva kaassõltlase taipamine

Närvisüsteemi valvesüsteem

Olen täna üksinda kodus, meespere läks kalale. Mulle väga-väga meeldib üksi kodus olla. See lihtsalt on nii kogu aeg olnud. Aga teate, täna jõudsin ma taipamiseni, miks see nii on olnud.

Ma olen taastuv kaassõltlane ja see tähendab, et teiste inimestega koos olemine on minu jaoks alateadlikult pidevalt teistele häälestumine ja nendega kohandumine:

• Kas teistel on kõik hästi?
• Kas ma peaksin midagi tegema?
• Kas ma peaksin olema kasulikum?
• Kas ma peaksin midagi koristama, korraldama või vastutama?
• Kas teine arvab, et ma olen laisk?
• Ma ei tule toime teise ebamugavusega ja püüan teda sellest päästa.
• Ma peaksin teiste soovide ja vajadustega rohkem arvestama.
• Ega ma teistele ebamugavust ei tekita?
• Kui ma teda ei aita, siis arvab ta, et olen egoistlik.
• Ja veel miljon mõtet…

Aga üksi olles ei ole vaja kedagi hoida – säästa – päästa, mitte kellegi enesetunde eest vastutada, mitte kellelegi midagi tõestada.
Ma ei pea kellegi jaoks olemas olema. Ning närvisüsteem saab rahuneda…

Mu närvisüsteem on nagu valvesüsteem, see on igal hetkel valmis teiste tegemistele reageerima. Aga üksi olles saan oma närvisüsteemilt justkui valve maha võtta, et mu andurid ei peaks igale liikumisele kohe häirega reageerima.

Jah, mul on ajaga kõik need teemad läinud oluliselt leebemaks ja ma võin ka vabalt pere kodus olles 5 tundi järjest raamatut lugeda või Netflixi vaadata…aga süütunne kriibib hinges ikkagi.

Miks?
Eks neid põhjusi ole palju, erinevatest ajajärkudest ja olukordadest lapsepõlves.
Aga mäletan selgelt ühte seika oma lapsepõlvest, olin siis vast 7-8 aastane. Ma vedelesin elutoa lillal diivanil ja unelesin oma süütuid lapse unistusi ja mõtteid.
Ema tuli tuppa ja tõreles: “Mis sa aeled siin, tee midagi kasulikku!”
Ja põmm, uskumus oligi kivisse raiutud – niisama olemine ei ole okei, väärtuslik olemiseks pead sa olema produktiivne.

Kas mulle meeldib üksindus või vabadus olla mina ise?

Ega tegelikult pole ikkagi üksi olemine see põhiline, mida mina kaassõltlasena vajan. Ma vajan tegelikult aega, et õppida olema mina ise ja julgust, et seda mina teistele näidata. Ma vajan teadlikku kontakti oma häbi ja süütundega ning oskust vabastada need koos vääruskumustega oma lapsepõlvest.


Eesmärk on õppida, et teistega koos olles ei pea ma ennast ära kaotama, iseendast loobuma.

Ma ei pea kogu aeg teiste vajadusi ette aimama.
Ma ei pea päästma.
Ma ei pea olema teiste jaoks mugav.
Ma ei pea olema kasulik.
Ma ei pea olema tubli.
Ma võin olla mina ise.

Sest kaassõltuvuses võib inimene iseenda nii ära kaotada, et ühel hetkel ei teagi enam päriselt, mida tema ise tahab, vajab või tunneb. Ja siis tuleb see mina üles leida.
Õppida teda tundma.
Õppida teda usaldama.
Ja lõpuks temaga sõbraks saada.

Ning siis muutub muster ning tuleb teadmine, et MA OLEN VÄÄRTUSLIK just sellisena nagu ma olen!

Kas sina tunned, et üksi olles saad lõpuks lihtsalt olla – ilma et peaksid kellelegi midagi tõestama, kellegi eest vastutama või „midagi kasulikku“ tegema? Või tunned sa, et oled iseendaga juba nii heas kontaktis, et oskad lihtsalt olla ka siis, kui teised on sinu ümber?